Meie armastuse lugu sai alguse väga siirast ja soojast sõprusest juba 11 aastat tagasi. Olin tol hetkel vaid 15 aastane ja Raul oli äsja keskkooli lõpetanud noormees. Raul elas aastakese Inglismaal, perest ja lähedastest eemal ning mina olin veetmas enda esimest suve isa juures Ameerikas. Olles kõigest nii tuttavast ja nii olulisest nii kaugel tekib paratamatult hetki kus tunned, et kodustel ei ole sinu jaoks piisavalt palju aega ja südamesse hiilib kriipiv üksindus. Just sellistel kurbadel hetkel leidsid kaks noort inimest lohutust teineteisest. Meie igapäevased vestlused tõid päikest ja rõõmu meie mõlema päevadesse ja üsna pea tundsime, et oleme justkui terve elu teineteise jaoks olemas olnud.

See oli 2006. aasta külmal ja pakaselisel vana-aasta õhtul, kui me avastasime enda suhtest uue külje ning algas meie ühine tee. 2014. aasta kevad oli meie elus väga oluliseks pöördepunktiks, sest just siis otsustasime mõlemad, et oleme valmis keerama enda elus uue lehekülje. Olgugi, et tavapäraselt esmalt abiellutakse ja siis hakatakse mõtlema laste peale, oli meie südamesooviks saada ühine laps. Väike Nora ei lasknud end kaua oodata ning juba vähem kui aasta pärast tegi ta meist maailma kõige õnnelikuma perekonna. Peale lapse sündi oli kõik oluline olemas ja abiellumise soov kadus minu sügavamatesse hingesoppidesse hetkeks peitu. Kuid juba mõned nädalad hiljem laskus Raul meie ühises kodus ühele põlvele ja palus mind endale naiseks. See hetk oli nii liigutav ja eriline just tänu sellele, et olime kolmekesi, Nora käes oli sõrmus, mille mu kallis mees mulle õrnalt sõrme asetas. Olime kihlatud!

Pulmade planeerimise protsess sai tänu minu suurele õhinale alguse üsna kohe. Kuna laps on meile mõlemale elus esimesel kohal, siis otsustasime, et ei soovi pulmi täiesti üksinda planeerida ja hakkasime otsima pulmakorraldajat. Kaugelt me otsima ei pidanud, piisas vaid pöörata pilk naabermaja poole ja teadsime kohe, et soovime just tuttavaid inimesi enda pulmi korraldama. Aasta enne pulmi olime juba leidnud ühise keele ja pulmade korraldamine sai alata. Kogu protsess möödus ilma ühegi viperuseta, Pulmakorraldaja tiim luges justkui meie mõtteid ja vaikselt sai mõtteis olev visioon reaalsuseks.

Pulma kuupäeva valik osutus oodatust lihtsamaks. Pruudi suureks südamesooviks oli abielluda juuni kuus koos kaunite pojengidega ja peigmees nõustus kohe. Kui jõudis kätte aeg valida koht meie pulmapeoks, siis valisime selleks üksmeelel Kalana sadamas asuva vana paadikuuri, sest just seal, juba 10 aastat tagasi, avastasid kaks noort tõelise armastuse. Kalana paadikuur sobis hästi meie pulmade teemaga, see oli ühtaegu rustikaalne ja romantiline, asudes kaunil merekaldal. Romantilisust aitasid lisada veel pitsdetailid ja kaunid heleroosad ja valged pojengid. Me ei seadnud endale kindlat eelarvet, vaid soovisime päeva, mis jääks iga kauni detailiga igaveseks meelde. Fotograaf Marit Kuusk ja videograaf Heikki Avent olid justkui omad inimesed ning meie tänu nende tehtud töö eest on piiritu. Pulmaisa Priit Oks oli täpselt selline nagu olime lootnud ja tema südantliigutav etteaste küünaldega täidetud sumedas suveõhtus jäi kõigile meelde. Tänu meie imelistele Pulmakorraldajatele ei pidanud me kordagi tegema enda soovides järeleandmisi. Eriti eredalt jäi meelde hetk, kus minu suureks mureks oli laudade keskel asuv pitslina, sest ükski pakutud variantidest ei olnud „just see“. Mõne aja möödudes helistas mulle Merily ja küsis, et mida ma arvaks, kui nad ostaksid meie pulmade tarvis uue ja just meile sobiva pitslina. Peale uue pitsi nägemist tundsin suurt kergendust ja teadsin, et võime end täielikult korraldajate kätte usaldada.

4. juuni hommik jõudis kätte hirmuäratava kiirusega ja juba me seisimegi enda ülejäänud elu lävel. Astuda koos isaga üle Reigi kiriku läve ja näha enda tulevast abikaasat altaril seismas on hetk, mis jääb enda emotsioonidega terveks eluks meelde. Taevale tänu, et Rauli taskus oli igaks-juhuks taskurätt, mille sisse saime enda õnnepisaraid pühkida. Me olime lõpuks päris pere! Meil oli terve päev silmi vaid teineteisele ja meie lapsele ja kõik muu on meeles justkui läbi pehme udu. Meie, meie pere, sõbrad, armastus, õnn… Imeline päev!

Kui me vaatame tagasi enda pulmapäevale, siis ei näe me kumbki ühtki detaili, mida tagantjärgi muuta tahaksime. See päev oli täielikult meie nägu ja eriti eriliseks tegi selle päeva meie pisitütre kohalolek. Meie armastus sai pühitsetud kõikide kallite inimeste nähes.

Kõige suurem soovitus tulevastele pruutpaaridele oleks see, et ärge kartke palgata endale inimesi appi. Tänu pulmakorraldajatele saate nautida enda päeva täiel rinnal, ilma ühegi mureta ja keskenduda kõige olulisemale – teile kahele.